Luua kunsti, mis tõeliselt korda läheb
Transcrição
Luua kunsti, mis tõeliselt korda läheb
LUUA KUNSTI, MIS TÕELISELT KORDA LÄHEB Kenneth MacMillani ballett „Manon” Estonia laval EVELIN LAGLE Koreograafia: Kenneth MacMillan. Muusika: Jules Massenet. Lavastaja: Karl Burnett (Inglismaa). Muusikaline juht ja dirigent: Risto Joost. Kunstnik: Mia Stensgaard (Taani Kuninglik Ballett). Kunstniku assistent: Maja Ziska (Taani Kuninglik Ballett). Valguskunstnik: David Richardson (Inglismaa). Osades: Manon — Eve Mutso (külalisena, Šoti Ballett), Luana Georg, Olga Rjabikova või Alena Shkatula; des Grieux — Artjom Maksakov, Maksim Chukarjov või Sergei Upkin; Lescaut — Anatoli Arhangelski, Artjom Maksakov, Aleksandr Prigorovski või Sergei Upkin; härra G. M. — Viktor Fedortšenko, Sergei Fedossejev, Andrei Mihnevitš või Vitali Nikolajev; Lescaut’ armuke — Eve Andre, Luana Georg, Heidi Kopti või Marika Muiste. Esietendus: Eesti Rahvusballett, Rahvusooper Estonia, 7. aprill 2011. (Nähtud etendus 21. mail.) Maailmaesietendus: Londoni Kuninglik Ballett, 3. märts 1974. Tavaliselt hoian enne etendusele minekut kõrvale mis tahes eelinfost, kõikvõimalikest tutvustustest, arvustustest ja kommentaaridest. Sel korral ei suutnud end aga tirida eemale huviäratavast pealkirjast „Manon võtab Eve Mutsolt kõik — emotsionaalselt”1, mille taga peitus Tiit Tuumalu ja Eve Mutso vestlus „Manoni” teemal. Hetkel Šoti Balletis töötav Mutso oli külalisena kutsutud Estoniasse „Manoni” nimiossa ja tal oli au tantsida seda siinsel esietendusel. Artikli kõlav pealkiri oli sel korral igati sisu vääriline. Mutso mõtted balletitantsimisest ja Manoni rolli loomisest tekitasid selle tegelase vastu suure huvi. Ootused küttis üles ka Mutso suur tähelepanu selle osa emotsionaalsele ja psühholoogilisele aspektile, tegelase olemusse süvenemine. Tekkis soov näha Naist ja lugu, mis vaatamata sellele, et balletis käsitletakse XVIII sajandi kurtisaani elu, puudutab meid ka tänapäeval. Kuna sain etendust vaadata alles 21. mail, jäi mul kahjuks Eve Mutso Manon ja Artjom Maksakovi des Grieux nägemata. Teises koosseisus tantsisid esimest armastajapaari Alena Shkatula ja Maksim Chukarjov. Tol õhtul sain nautida üle kahe tunni ilusat ja väga heal tehnilisel tasemel balletiliikumist, kuid puudutav lugu naisest, kelle jaoks maailma suurim probleem oli raha, kes armastas noort kirglikku üliõpilast des Grieux’d ja sama palju jõuka vanahärra G. M-i pakutud ehteid ja karusnahkseid kasuteater muusika kino tants 55 Kenneth MacMillani „Manon”. Eesti Rahvusballett, 2011. kaid; kelle vend ta härra G. M-ile maha kupeldas ja kes lõpuks prostituudiks müüduna oma armastatu käte vahel sureb, jäi sel korral läbi elamata. Kenneth MacMillan oli omamoodi uuendaja XX sajandi teise poole balletimaailmas. Ta püüdis tantsus peegeldada oma kaasaegset maailma, saades inspiratsiooni 1940. ja 1950. aastate noorte näitekirjanike töödest ja filmimaailmast. MacMillanit ahistas tantsumaailmas juurdunud mõtlematu traditsioonide järgimine ja lihtne ilutsemine, mis tema sõnul hukutas tantsukunsti potentsiaali kõnelda inimestega olulistel teemadel. Tema eesmärk oli laiendada balleti väljenduslikkust ja teemade ringi.2 MacMillan ei keskendunud narratiivsele jutustusele, vaid püüdis luua keerulise psühholoogiaga karaktereid, kelle liikumine väljendaks tundeid. Nii on ka „Manon” balletietendus, mis 56 areneb tegelaste, eriti peategelaste keeruliste karakterite ümber. Selle muusika ja koreograafia annavad tantsijatele ruumi täita rolli oma emotsioonide ja tunnetusega. Alena Shkatula on tehniliselt võimekas tantsija. Teda oli laval väga kaunis vaadata, tema liigutused olid väljapeetud, täpsed ja graatsilised. Paraku jäi selles kaunis liikumises väheks ilmekat karakterit. Esimeses vaatuses lavale tulles võlus Shkatula Manon armsuse ja noorusliku värskusega. See noor neiu Manonis oli tõeline ja usutav. Kahjuks oli ta oma sügavamas olemuses samavõrd armas neiuke ka kolmandas vaatuses, kus keerdkäigud armastustunnete ja ühiskonnast survestatud materiaalsete ahvatluste maailmas, pendeldamine armastatud des Grieux’ ja härra G. M-i vahel, venna surm ja prostituudiks sundimine pidanuksid olema siiski oma jälje jät- Millistest väärtustest lähtudes õpetatakse balletitantsijaid rolli looma? Mida õpetatakse neid publikule pakkuma? Ühe balletietenduse raamidesse võiks keeruliste hüpete ja 32 fuetee kõrval mahtuda ka tunnetuslik, emotsionaalne või intellektuaalne tahk. nud. Manon ei avanenud ses loos sügavalt läbi tunnetatud, elava ja areneva karakterina. Tema rõõm ja kurbus jäid pinnapealseteks emotsioonideks, mille ees ikka sama stabiilne mask. Teades Manoni lugu, võib öelda, et tema kujus on armsa noore tütarlapse kõrval võimalik avastada veel palju teisi tahke. Väga üldiselt tundsin puudust naiselikust jõust, sensuaalsest energiast, mis andnuks mängumaa erinevatele tõlgendus- ja väljendusvõimalustele. Siinjuures ei saa mööda vaadata aga ka tantsija noorusest. Manoni rolli puhul on kahtlemata oma osa elukogemusel, seda nii otseste kogemuste ja tunnete läbielamise kui veel enam ehk mõttemaailma avardumise poolest. Ajaga kogutud tarkus vormib inimese mõttemaailma, suhtlemist ümbritsevaga, suhtumist töösse ja liikumiskunsti, mis ühtekokku loob pinnase nii oma tegevuse mõtestamiseks kui ka konkreetse rolli tõlgendamiseks. See muidugi ei tähenda, et noor inimene ei võiks tantsida või kunsti luua, kuid teatud keerulisemate tegelaste kehastamisel on kopsakas kogemuste pagas vingeks abimeheks. Karakter ja selle areng jäi nõrgaks ka Maksim Chukarjovi des Grieux’l. Chukarjovi puhul ei olnud probleemiks üksnes rolli tõlgendamine, vaid ka tantsutehniline võimekus. Kohmakalt rabe liikumine ei tulnud mitte kuidagi kasuks noore kirglikult armunud üliõpilase esitamisel ja puudujäägid füüsilises soorituses said takistuseks nii Chukarjovile endale kui ka tema partnerile. Nende kehade vahel puudus igasugune keemia. Kohati olid des Grieux’ liigutuste jäikus ja ülimast teater muusika kino tants 57 Madame — Kaja Kreitzberg. püüdlikkusest pingestatud kehahoiak isegi sobivad, jäi mulje noormehest, kes vaatamata sellele, et andis endast kõik, ei jõudnud soovitud eesmärgile ja oli ängistavalt segaduses. Kuid des Grieux’ karakteri avamine vajanuks eelkõige siiski tegelase koreograafia vaba ja mugavat tantsimist. Nii ei suutnud Chukarjov des Grieux’ kuju ei vaimselt ega ka füüsiliselt elama panna. Teise vaatuse peostseen, kus Manon heitleb oma kahe armastuse va58 hel ja des Grieux ihkab naist kirglikult endale, annab des Grieux’le karakteri väljatantsimiseks suurepärase võimaluse, kuid Chukarjov kaob teiste tantsijate keskel sootuks ära. Pilku köidavad hoopis Anatoli Arhangelski tantsitud Manoni vend Lescaut ja Marika Muiste esitatud Lescaut’ armuke. Puhtalt lavahetke nautides tekkis lausa segadus, kes lavalolijatest tol õhtul kandvat rolli täitsid. Lescaut’ armuke Marika Muiste esituses võlus mänglevalt kerglase kel- Des Grieux — Maksim Chukarjov, Manon — Alena Shkatula. mikusega. Tal oli iseloomu, hästi sooritatud liikumised olid veenvad ja kandsid puhtfüüsilise mehaanika taustal karakterit. Anatoli Arhangelski Lescaut oli kaval, kerglaselt südametunnistuseta hampelmann, kes vooluga kaasa minnes muretult olustikuga kohandus ning vastavalt vajaliku rolli võttis. Niisama nõtkelt dünaamiline oli Lescaut’ liikumine, mis haaras, olles õhuliselt kerge, samal ajal intensiivne ja peenelt täpne. Marika Muiste ja Anatoli Arhangelski tantsisid oma väljenduslikkusega lava täis ja haarasid pilku, samal ajal kui solistid jäid tagasihoidlikult muu sigina-sagina varju. Loo arenedes torkas üha teravamalt silma rollide üheplaanilisus. Muutus küll tegelaste liikumiskeel, kuid emotsionaalselt jäi kõik endiseks. Esimene tõeline üllatus tabas mind teises vaatuses: armastajate lähedusstseeni vaadates tekkis tunne, nagu sattunuks ma vaatama esimese vaatuse sama stseeni kordust. Kas naine, kes esimest korda mehele armastust tõotab, käitub tõesti niisamuti pärast kallima petmist ja ilusate asjade valelikku maailma langemist talle otsa vaadates? Kuna sisekonfliktid, mida esimese kahe vaatuse jooksul rolli arengus oodanuks, jäid olemata, ei tekkinud ka pinnast, millele üles ehitada etenduse lõpu traagika. Kolmandas vaatuses, kus Manon, olles kaotanud kõik — väärikuse, tervise, ühiskondliku positsiooni ja kõik materiaalse —, langeb jõuetult des Grieux’ käte vahele, on tema jõuetus üksnes füüsiline. Kurbloolus armastajapaari ei näi puudutavat, stseen küll esitati, kuid ilma traagikat läbi elamata. Kindlasti ei ole nõrk rolliloomine ja mõtestamine üksnes kivi tantsijate kapsaaeda. Pigem tekib küsimus eesti balletimaailma poliitikast. Mida õpetatakse balletitantsijaid publikule pakkuma? teater muusika kino tants 59 Härra G. M. — Sergei Fedossejev, Manon — Alena Shkatula. Millistest väärtustest lähtudes rolli looma? Missugustele oskustele pööratakse rohkem tähelepanu ja milliste etenduskunsti aspektide edendamise nimel töötatakse? Balletiõhtule ei tulda ju üksnes virtuoosset klassikalise tantsu tehnikat vaatama. Neid kunstivorme, mis pakuvad nauditavat füüsilist teostust, on teisigi ja ehk veel mõjuvamaid. Ühe balletietenduse raamidesse võiks keeruliste hüpete ja 32 fuetee kõrval mahtuda siiski ka tunnetuslik, emotsionaalne ja/või intellektuaalne tahk. Tõesti, ka tehnika on balletikunstis väga oluline, kuid eeskätt vahendi, mitte eesmärgina. Niisamuti nagu on balletiliikumistel oma tehnikad, eksisteerivad ka rolli emotsionaalse ja mentaalse külje arendamise tehnikad. Nii näiteks võiks lavakuju loomisel palju abi olla ka näitlejameisterlikkuse treeningust. Eelnevalt 60 juba käsitletud isiksuse arengu tähtsustamise kõrval ei tohiks unustada draamakunsti praktikat, mis aitab neid kogemusi, teadmisi ja oskusi rolli loomise teenistusse rakendada. Tantsija töös on nii Mutso kui MacMillan rõhutanud siirust — mitte näidelda, vaid olla —, mis omakorda tähendab aga, et tunded, mis lavale tuua, on vastava praktika ja harjutamisega vaja leida enda sees. Konkreetsed näitlejameisterlikkuse tehnikad vajavad aga eraldi õppimist ja nende rakendamine juhendamist. MacMillani puhul oli tegemist tugeva mõttetööga koreograafiga. Ta oli huvitatud postfreudistlikust psühholoogiast ja nii köitsid teda sügavale inimese alateadvusse peidetud emotsioonid. Seetõttu on ka MacMillani loodud karakterid väga mitmetahulised, andes tõlgendamisel avara mängumaa ja või- Des Grieux — Artjom Maksakov, Manon — Eve Mutso. Harri Rospu fotod malused vastavalt oma kogemusele ja tunnetusele seda elama panna. MacMillanile ei pakkunud huvi järjekordne, juba arhetüüpseks muutunud tegelastega ja ajast aega ballettides esitatud suurte tunnetega armastuslood, vaid midagi, mis oleks tema kaasaegsete inimeste mõttemaailmale lähedasem. Selline uus lähenemine balletilavastuse loomisele esitab aga uued nõudmised ka tantsijate ettevalmistamisele ja balleti lavaletoomisele. MacMillan laskis tantsijatel rolli ettevalmistamisel lugeda teose aluseks olnud abee Prévost’ novelli „Manon Lescaut”, et nad leiaksid oma tegelasele isikupärase tõlgenduse. Tantsutehniliselt on Eesti Rahvusballett viimaste aastatega tubli sammu, võiks ütelda, et lausa hüppe edasi teinud. Tugevast füüsilisest vormist andis hästi märku ka „Manoni” 21. mai etendus. Massistseenid olid tõeliselt nauditavad, koreograafia oli huvitav ja sooriteater muusika kino tants 61 tus väga hea. Liikumised ei olnud sugugi kerged. Paljude hüpete ja väikeste detailidega täis tipitud koreograafia esitas kordeballetile suuri nõudmisi, eeldades eriti kiiret ja täpset jalgade tööd. Solistidel oli trupi näol tugi, mis lõi nende tegelastele hea raamistiku. Nii oli etendusel tugev karkass, kuid nõrgaks jäi sellele elu andev sisu. Meenub Oksana Titova „Peeter Paan” Vanemuises 2008. aastal, ka selles lavastuses põrkasin kokku sama probleemiga — etenduses puudusid väljatöötatud karakterid. Raamistik sisu ümber oli nauditav, publikut võluti põnevate kostüümide, huvitava lavakujunduse, nüansirikaste valgusefektide ja hästi seatud rühmatantsudega, kuid tähtsad tegelased ja teema jäid avamata. Nii Estonia kui ka Vanemuise viimaste aastate balletirepertuaarile mõeldes märkab sellesarnaseid näiteid veelgi. Mis on eesti balleti praegused eesmärgid? On see püüd olla nagu teised Euroopa suured teatrid? Arutu jooksmine näiliselt toitvas, üldises infotulvas ettesöödetud euroopalikus või veel uhkemas ülemaailmses suunas? Nõukogude ajal oli eesti kultuur poliitilise surve all ja „raudse eesriidega” ümbritsetud, mis tahes „väljast” sisse imbunud infost oli toona siinse tantsuelu arendamisel abi, ehkki just selles ahistatuses tõstsid meie oma koreograafid Mai Murdmaa ja Ülo Vilimaa pead, tuues omanäolise liikumiskeele ja julgete ideedega uusi tuuli nii Estonia kui ka Vanemuise balletti. Ehk oleks aga aeg välja pürgida abitusest ja võtta vastutus balletikultuuri arengu eest. Alati ei pruugi see, mis on kuskil mujal, olla parem ja meile sobivam. Ehk oleks aeg üle saada Euroopa ääreala väikeriigi kompleksist. 62 Kenneth MacMillan soovis, et kunst peegeldaks oma kaasaegset ühiskonda. Õhtul etenduselt koju jalutades veeresid mu mõtted meie tänasele ühiskonnale. Mõtlesin vormile ja sisule, süvenemisele ja pealiskaudsusele, aina kiirenevale elutempole ja suurenevale infohulgale. Meie ümber on kõike väga palju: ideid, väärtushinnanguid, asju, inimesi… Ja kõik on väga kiiresti muutuv. Mõnikord tundub, et selle kõigega toime tulemise valemisse on pealiskaudsus lausa sisse kirjutatud. Süvenemine näib olevat justkui mingi teise maailma loogikale vastav. Hetkeks aega maha võttes mõtlesin sellele, mis on õieti tõeliselt oluline. Selgus, et seda polegi palju, aga põhjust sellest vähesest väärtuslikust kinni hoida on küll ja küll. Ehkki tänapäeva maailmas hakkama saamine nõuab väga head kohanemisvõimet, on siiski hea meeles pidada, et kõigega ei ole tarvis kohaneda, ei ole vaja kaasa minna kõikide vooludega ja milleski vanas võib peidus olla palju väärtuslikku. Nii jõuan tagasi süvenemise, sisukuse, väärtusliku otsimise ja nõudmise juurde, mis näib tänapäeval kohati vanamoeline või lausa naeruväärne. Usun siiski, et leidub tee selleni, mis väärtuslik ja ehe. Siit mu ootus, et vähemalt kunst oleks see, mis oleks ehe ja tegeleks tõeliselt väärtuslikuga, mis puudutaks; et välise ilu all leiduks ka seda, mis inimestele oluline. Viited: 1 Tiit Tuumalu. Manon võtab Eve Mutsolt kõik — emotsionaalselt. — Postimees 6. IV 2011. 2 Clement Crisp. Maker of Dances. http:// www.kennethmacmillan.com/kennethmacmillan/maker-of-dances.html (3. VIII 2011). IN MEMORIAM ANGELINA SEMJONOVA 27. II 1960 — 30. V 2011 Angelina Semjonova teeb rolli, mis „teeb tema”. Midagi nii terviklikku — vanasti öeldi: „orgaanilist” — on viimati harva näha olnud. Muidugi toob ta osasse palju oma isikust kaasa, aga kes ei tooks! Kui tulemus paistab nii veenev. Karakter on tehtud „ühest tükist” — väga kompaktne, äravõitva sisemise loogikaga. Teatrikeeles tuntakse väljendit „rolli perspektiiv”. See tähendab näitleja arusaama oma osa arendamise võimalustest, järjekorrast, milles ta end laval „lahti rullib”. Kui säärane arusaam näitlejal tekib, siis vallutab publiku mingi kummaline kindlustunne, saal muutub juhitavaks, tekib „ühine hingamine” — või kuidas iganes seda nimetatakse. (Naise rollist lavastuses „Ma ei tea, mis saab homme”.) Linnar Priimägi, Kultuurimaa 20. XI 1996. FANNY DE SIVERS 20. X 1920 — 22. VI 2011 Muusikal on suur ülesanne. Ta aitab paremini kui sõnad vahendada kuulajale maailma harmooniat ja armastuse printsiipi, võimaldada Looja ja loodu ühtesulamist. Yehudi Menuhini järgi on inimesel vaja muusikat, nagu tal on vaja tuld, vett, päikest. Muusika kustutab janu. Fanny de Sivers. Muusika kustutab janu.— Teater. Muusika.Kino 1991, nr 2. teater muusika kino 63 IN MEMORIAM VALDUR ROOTS 17. XI 1936 — 22. VII 2011 Praegu on väga levinud, et Bachi juurde tullakse nii, nagu ta oleks meie aja inimene. [- - -] Ta on meile praegu kohutavalt vajalik! Temast ei saa kuidagi mööda, ta on siin, ta istub siin praegu. Sellel ei ole mingit tähtsust, et ta elas aastail 1685—1750! Ta mõtles nii, nagu meie praegu, ja kirjutas muusikat. „Tükike maailma koju kätte”. Valdur Roots festivalist „Klaver 2000”. — Teater. Muusika. Kino 2001, nr 1. JAANUS ORGULAS 5. VII 1927 — 13. VIII 2011 Olin juba suur poiss, kui tahtsin ikka veel ema süles istuda. Ma olin lausa armukade, kui ema mõne võõra lapsega hellalt rääkis. Aga ega minust sellepärast tulnud mingit „memmekat”. Emast lihtsalt õhkus nii palju armastust oma perekonna vastu, minu ja venna ja isa vastu, et seda on jätkunud ka rasketeks aegadeks. Vastab Jaanus Orgulas. Teater. Muusika. Kino 1999, nr 2. 64 teater muusika kino IN MEMORIAM KALJU KARASK 28. III 1931 — 11. VIII 2011 …mõnevõrra eraldi, nii tausta kui ea mõttes, seisab Kalju Karask (…) kes lõpetas 1953. aastal GITIS-e eesti stuudio, õppis laulmist eraviisiliselt Aleksander Arderi juures ja tuli Estoniasse Draamateatrist, kus töötas 1953—1959. Estonias (1959—1994) üllatab ta 1960-ndate algul õnnestunud ooperirollidega — Rodolfo „Boheemis” (1962) oli paljutõotav debüüt klassikalises ja nimiosa Spadavecchia ooperis „Vahva sõdur Švejk” (1963) XX sajandi teoses. Kõige paremini sobisid Karaski häälele nii tessituurilt kui ka rollide lüürilis-dramaatilise karakteri poolest veristid — Leoncavallo ja Puccini (Canio, Rodolfo, Dick Johnson, Cavaradossi), väljapaistvaks kujunes ka „Othello” nimiosa. Ester Võsu. Kuldsed ooperikümnendid: märkmeid ooperilavastuste kohta Estonias 1960.—1980. aastatel. Estonia esimene sajand. Koost. Vilma Paalma. Tallinn: Rahvusooper Estonia ja SA Kultuurileht, 2007. Kalju Karask (…) tegi ilma juba 50. aastatel, kui ta Tallinna Draamateatri näitlejana hakkas Estonias laulma algul operettides („Bajadeer”, „Mariza”, „Kõrbelaul”), siis aga üllatas kõiki Rodolfo osaga „Boheemis”. Sellest Puccini kuulsast ooperist sai alguse Kalju Karaski ooperirollide galerii: tulid nimiosa „Othellos”, Canio „Pajatsites”, Cavaradossi „Toscas”, Radames „Aidas”, Louis „Mantlis” jt. [- - -] Kalju Karaski hiilgava tenori iseloomustamiseks piisab vaid ühest faktist — Moskvas lindistatud Cavaradossi aariat peeti nii väärtuslikuks (teades, kui palju ja kui suure häälega tenoreid oli Venemaal), et N. Liitu saadeti Montreali maailmanäituse raames toimunud konkursil esindama just Kalju Karaski versioon. Tulemuseks oli esikoht! Pille Palm. Taasavastatud tenor. — Õhtuleht 7. XII 1997. teater muusika kino 65